Esimene blogipostitus ehk miks üldse see blogi?

See on minu esimene blogi ja esimene blogipostitus. Hakkan siin kirjutama sellest, milline näeb elu välja siis, kui oled väga ülekaaluline. Mida tunneb ja mõtleb üks suur inimene, kes on alati kõigist kõige suurem või kuidas tundub see, kui sa ei mahu bussis ühe istme peale? Või kui sa ei julge avalikus kohas süüa, sest kõik vahivad – ise nii paks, aga näe sööb…

Kirjutan, kuidas ma suureks sain ja oma võitlusest selle nimel, et saada taas kaal kontrolli alla. Kirjutan igapäevaelust ja suhetest. Kirjutan ausalt ja anonüümselt.

Minust veel: olen 32-aastane, ühe tütre ema. Eluaeg olen olnud keha kaaluga kimpus, kuid eriti pärast lapse sündi. olen 165 cm pikk ja kaalun praegu ca 150 kilo. olen ülekaaluline lapsest peale, kuid mitte kkuangi pole olnud nii suur.

Ma olen väga häbelik, väldin avalikke kohti ning sotsiaalmeediat. Kardan kommentaare ja kriitikat. Mind on noritud lapsest saadik. Sellepärast ei tule siia pilte. Kui kirjutaksin avalikult, siis ei julgeks oma mõtteid avaldada. Kuid ma tunnen, et pean neid avaldama, sest võibolla leian nii ka neid, kes mind mõistavad.

MInuga saab kontakti aadressil pehmeken@mail.ee. Kirjuta mulle, kui sul on küsimusi või ka ideid, mille kohta tahaksid et ma kirjutaksin.

 

Advertisements

MInu jõulud

Jõuluvana käis minulgi ja tõi mulle kaks väga-väga personaalset kingitust. Aitäh, mu kõigekallim “jõuluvana”:))

Aga kingitustest. Kirjutasin, et ma pole ennast ammu kaalunud. Väga lihte – mul ei olnud lihtsalt kaalu. Nüüd on, jõuluvana tõi. olen muidugi numbrite suhtes pelglik, kuid mu kaasa rahustab mind järjest, et pole sugugi vaja olla. tema nimelt on seda tüüpi mees, kellele väga meeldivad suured naised. nagu ta on mulle mitu korda öelnud: “mida suuremaks sa muutud, seda seksikamaks minu jaoks saad”. Meil oli väga tore jõuluõhtusöömaaeg ning kogu pere oli koos. head ja paremad sai proovida palju. koju jõudes palus kaasa kohe, et prooviksin uut kaalu. puiklesin küll vastu, sest tean ju küll, et jõuluajal söömine ei möödu minust jälgi jätmata, aga pääsu polnud. kaal näitas 154,7 kg. Ise ehmatasin väga, aga kaasa rahustas mind maha – temale sobib, et ma olen just selline.

Teise kingituse sain veidi hiljem, sest see ei ole selline asi, mida teiste ees kinkida. Sain kingiks suriseva sõbra! jah, vibraatori:) Sellel on ka väga praktiline vajadus, sest khmm…..näpuga hästi ei ulatu õige kohani… Kaalukate mured.

Jõululaupäeval olime pikalt üleval, snäkkisime head-paremat ja jõime veini. arutasime plaane. midagi tuleb lähemal ajal ette võtta meie elukohaga, sest kolmandal korrusel elamine on minule muutunud äärmiselt tülikaks. lausa nii, et olen hakanud vältima kodust väljas käimist ainult sellepärast, et trepist üles ronimine on tohutu piin. Miks mitte vahetada meie kolmanda korruse korter siis samaväärse esimesel korrusel asuva korteri vastu? See ei peaks ju olema võimatu. Mõtted sinnasuunas igatahes liiguvad:)

kuidas paigutada 150 kilo?

Õigupoolest on seda praegu 153 kg. Kuidas ma seejuures välja näen?

Mul on sellest mõttes hea keha, et ta hoiab proportsioone. kui midagi tuleb juurde, tuleb igale poole ühtlaselt. ma olen aastaga kahjuks päris palju kosunud (lausa üle 10 kg), kuid otseselt märgata seda polegi. Tunda võibolla jah on. ma olen muutunud vähem liikuvamaks kui ehk veel mõnda aega tagasi. näiteks sebisin omale töö juures ni hea diili et saan nüüd töötada kodunt. see tähendab, et ma ei pea igal hommikul ronima alla kolmandalt korruselt, jalutama bussipeatusesse, seal bussi ootama, bussis seisma, tööle jalutama ja õhtul kogu asja vastupidi kordama. trepist alla ja üles käimine on mu kõige suurem vaenlane üldse. alla minnes kardan kohutavalt kukkuda ja üles ronides lihtsalt iga samm on suur pingutus. kolmandale jõudes olen üleni higine, hingedalv ja täiesti surmväsinud. ega ma pikalt ei jaksa ka tasasel maal kõndida ja seismine paneb paljud kohad valutama. nüüd on see kõik ära jäänud, õnneks:)

ise ma teean, et viimasel ajal kipub kõige enam lisanduma kõhule. alates lapse saamisest on kõht kõige enam kasvanud. kravitatsioon ka toimib, ta on alla vajunud ning katab põllena mu naiselikud kohad. tegelikult mulle isegi meeldib see, et ta allapoole hoiab. vähemalt ei soovi keegi õnne peatselt sündiva lapsukese puhul:)) seda on ka varem palju juhtunud ja jube piinlik on mõlemale.

ka mu tagumik on lopsakas. ise ma hästi teda ei näe, aga kaasa ütleb, e kui istun taburetil, siis ulatub kõvasti üle ääre:) mul ei ole selle vastu midagi.

kõige enam rõõmustab mind, et ka rinnad on suuremaks läinud. mu suurus on H. jah, see on nii suur, et kuskilt poest ma küll endale rinnakaid ei leia. õnneks saab tellida netist. ilma rinnahoidjata käia ei saa, sest selg hakkab väga valutama ja eks nad muidugi sellise suuruse juures ripuvad.

Mis veel? ahjaa…jalad-reied. reied on väga jämedad. ma ei mäleta, millal viimati sain istuda jalg üle põlve. see võis olla vast 10 aastat tagasi. mitte mingi valemiga see ei õnnestu. Ka kingade jalga saamine on hästi raske. lihtsalt ei ulata. üldse liikuda on veidi keeruline. eks iga ülekaaluline teab, kui vastik on see tunne, et reied hõõrduvad. nahk läheb katki, higistama ajab. lisaks on tasakaalu küsimus – ma tunnen, et keha on mu kontrolli alt väljas ja kardan väga kukkumist-komistamist. sellepärast astun hästi väikeste sammudega ja ka aeglaselt. ega kiiresti ei jaksagi. hingeldama ajab nagunii ja mingeid pikki matku ma ette ei võta.

 

 

7 väga tavalist asja, mida ma ei tee

Ma ei söö võõraste inimeste nähes. Inimesed vahivad mind. Ma ju tean seda, isegi kui nad üritavad teha nägu, et nad ei näe. Ja neil on alati peas mingi mõte. Et näe, ta on nii paks ja vaat, mida ta sööb. Vahet pole, mida ma tellin. Ikka näen etteheitvaid pilke.

Sellepärast ei käi ma juba päris ammu enam väljas söömas. Mind on võimatu meelitada õhtusöögile või kohvikusse kooki sööma. Mitte et ma ei tahaks. Väga tahaksin, aga ma ei taha näha neid pilke. Õnneks leidub piisavalt drive-inne, kust saab täiesti anonüümselt ja autost väljumata tellida. Ja kui tõesti tabab kodust eemal meeletu nälg, siis ostan mõnest suurest poest kotitäie pirukaid ja nosin neid autos.

Ma ei käi kaubanduskeskustes. Põhimõtteliselt väldin suuri kaubanduskeskusi. Need on äärmiselt vastikud kohad – umbsed, rahvast täis ja lihtsalt liiga suured. Lõunakeskuses või Ülemiste keskuses teise keskuse otsa vantsimine väsitab lihtsalt ära. Pealegi – mul lihtsalt pole sinna asja, sest niisama naljapärast shoppamas ma ju ei käi.

Kingapoodi pole mul asja. See haakub eelmise teemaga. Veidi. Tellin jalanõud enamasti netist või siis satun kingapoodi tõesti aastas korra või paar, kui abikaasa kutsub kaasa, et aitaksin talle midagi valida. Siis aitab tema mind ka. Sest…noh…kingade jalga saamine on päris suur ettevõtmine ning niisama lõbu pärast ma neid küll proovimas ei käi. Jälle need võõraste pilgud…

Ma ei riietu teiste inimeste nähes. Jutt käib siis nt riiete vahetamisest. Pükste jalga tirimine või kleidi selga sättimine on natuke keeruline, sest mul on vaja ennast palju kohendada (eriti pükste puhul). Tunnen end väga piinlikult, kui seda tegevust näevad võõrad silmad.

Mingi vägi ei aja mind avalikku randa päevitama. Seda lihtsalt ei juhtu. mittekunagi. Ei kujuta ette, et kannaksin bikiine.

Samamoodi ei aja mingi vägi mind kuskile avalikku sauna või pesuruumi. Ujulad, kus puudub võimalus ennast enne ja pärast ujumist privaatselt pesta, jäävad minust kindlasti külastamata. Saun on lihtsalt üks mõttetult palav ja ebamugav koht.

Ma ei käi kinos. See haakub tegelikult esimese punktiga. Jah, ma tahaksin võtta suure topsi popkorni ja piraka kotitäie oma lemmik kummikomme. Aga ma ei tunne ennast hästi neid sealt kinos teiste inimeste keskel süües. Niisiis teen ma parem kodus filmiõhtuid.

 

 

Kuidas ma nii suureks muutusin?

Ma olen seda küsimust palju kuulnud. Eriti inimestelt, kellega pole aastaid kohtunud. Katsun meenutada.

Olin pontsik juba lapsena. mäletan sugulaste kommentaare stiilis “paks laps, ilus laps”. kui läksin kooli, siis hakati mind kohe paksuks narrima. eks ma olin seda muidugi ka, aga mitte väga palju. narrrimine kestis kogu kooliaja. võibolla just sealt sai alguse minu pelglikkus ja häbelikkus. mul eii olnud kooli ajal sõpru ning mind ei kutsutud mitte kunagi sünnipäevadele. kehalise tunnid oli piin, eriti need, kui pidi olema lühikese dressiga. küll ma soovisin, et mu reied ei oleks nii jämedad.

Pubekana hakkasin väga suure hooga paisuma. kas teate, kui õudne on, kui sul on 12-aastaselt nii suured rinnad nagu mõnel 40-aastasel? minul olid. käisin hästi lohvakate riietega. mitte iialgi seeliku või kleidiga (jämedad jalad!). katsetasin igasuguseid dieete ja võimlemisharjutusi. midagi ei toiminud ning mul ei jätkunud ka järjekindlust. suutsin 3 päeva vastu pidada ning kogu asi lõppes meeletu õgimishooga.

Mäletan, et keskkooli lõpetades kaalusin juba 92 kilo, mis on 165 sentimeetrise pikkuse kohta ikka meeletult palju.

Edasi tuli ülikool, iseseisvasse ellu asumine. Leidsin uued sõbrad ja seltskonna, narrimise teema kadus, muutusin enesekindlamaks, veidi. Jätsin kaaluteema enda jaoks kõrvale ning elasin nii nagu hea tundus. leidsin endale kaasa ja sündis tütar.

Last oodates võtsin juurde 30 kilo. ma ei keelanud endale raseduse ajall midagi, sõin peaaegu kogu aeg ja kõike. arst küll hurjutas ning lõpuks oli väga raske. sünnitama läksin 134-kilosena ja kindlalt endale lubades – sünnitan ära ning siis võtan teema ette. seda peab ju olema võimalik maha võtta!

Mu tütar on praegu 8-aastane ja ma ei ole oma lubadust täitnud. Olen proovinud. olen mõned korrad isegi 5-6 kilo alla saanud, kuid kõik on tulnud tagasi pluss natuke veel juurde.

Viimastel aastatel ma ei kaalu ennast enam. nii harva kui seda olen teinud, number on alati suurem kui eelmisel korral. see masendab ja tekitab käegalöömise tunde. Kui riided ei lähe enam selga, ostan suuremad. just avastasin, et eelmisel aastal kantud talvejope ei lähe enam eest kinni.

eks ma olengi käega löönud ja söömine on minu päästerõngas. on palju ülekaalulisi, kes oma jutu järgi peaaegu midagi ei söö. mina söön, sest mulle nii väga see meeldib. olen kindlasti söögisõltlane. tahan palju magusat, mulle meeldib rämpstoit, aga ka tervislik, meeldivad saiakesed, koogid. Ja kõike peab olema palju!